Ranna tee

       Kuuekümnendate aastate lõpul leiti, et Ranna teed mööda sõidab küllaltki palju veoautosid ja autobusse Viimsi - Haabneeme puhkerajooni ja Kirovi-nim. kalurikolhoosi. Tegelikuks põhjuseks võisid tookord olla ka sõjaväebaasid, mis selles piirkonnas paiknesid. Igal juhul jäi olemasolev sõidutee, mis oli 5 meetrit lai ja lookles mere kaldanõlva lähedal, sellele tihedale autodevoolule kitsaks. Puudus ka nõuetekohane kõnnitee.
       1974.a. 20,märtsil esitati Tallinna Linna TSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse projektide kooskõlastamise komisjonile kinnitamiseks Ranna tee projektdokumentatsiooni (lõik Merivälja teest linna piirini) IV variant. Projekti koostas "Kommunaalprojekt", selle peainsener oli R.Leedmaa. Kooskõlastamise komisjonist võtsid osa: esimees, Tallinna linna peaarhitekt sm.Bruns, liikmed sm-d Ainsaar, Aljas, Liiva, Nuut, Roopalu. Uus sõidutee pidi tulema kolmerajaline, 11,25m laiune, lisaks teepeenrad 2,5 m laiuselt mõlemal pool sõiduteed. Tee äärde pidi istutatama hulk puid.
Ranna tee rekonstrueerimist alustati 1974.a. ja ehitajaks oli Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi 2. Teedeehituse Valitsus. See lõik valmis 1975.a. lõpuks.
       1976.a.esimestel päevadel hakati Merivälja teed rekonstrueerima. Uus tee oli jätkuks ümberehitatud Ranna teele, ühendades linnataguse Viimsi majanduspiirkonna Merivälja kaudu Piritaga ja sealt edasi kesklinnaga. Merivälja tee laienes Ranna teest kuni Randvere teeni. Sealt edasi kuni kesklinnani tehti tööd juba koos Pirita kujundamisega 1980.a. olümpiamängude purjetamisbaasiks.

       Teatavasti oli Merivälja tee kitsas ja looklev. Selle laiendamist takistasid ühelt poolt säilitamisele kuuluv rannaäärne mets, teisalt laiali paiknevad elamud. Otstarbekas oli rannaäärses puhketsoonis asuv magistraaltee merest kaugemale viia. Neil kaalutlustel rajat ialates Meriväljast poolteist kilomeetrit uut trassi (see läbib võsastunud karjamaa), mis ühines umbes 300 meetrit enne Randvere teed vana teega. Uus teeosa lõikus kahes kohas, alguses ja lõpus, noorde männitukka. Koostöös linna haljastusspetsialistidega valiti välja kohas, kuhu see tee tuleb, ligikaudu 400 noort puud, mis sobisid linna haljasaladele ümberistutamiseks.
       Tee ehitust jätkas Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi 2. Teedeehituse valitsus. Seda tööd koordineerisid tootmisosakonna juhataja Hans Gross ja
töödejuhataja oli Olev Raid. Elektritöö tegi Harju KEK, haljastustöö linna Haljastuse Remondi ja Ehituse Valitsus.
       Merivälja tee uuendati 1800-meetrisel lõigul. Vana ja uue tee vahele rajati parkla 36 autole. Kuna Merivälja tee projektdokumentatsiooni mahust oli välja jäetud maapoolne kõnnitee lõigus Ranna teest Randvere ojani, siis jäeti kõnnitee tegemata ka järgmisel lõigul kuni Randvere teeni.
       Uus Merivälja tee osa lõigus Ranna tee kuni selle ühinemiseni vana teega avati liikluseks 26.jaanuaril 1977.a. Algsete arvestuste järgi pidi Randvere teeni jõutama 1977.a. lõpuks.
       Nii kiiresti ehitus siiski ei läinud ja alles 1978.a. alguses esitati uued tööjoonised, mille järgi pidi toimuma tee ehitus Randvere ojast kuni Supluse puiesteeni. Teeosa kuni Pirita sillani tuli avada liikluseks 17.juulil 1979.a.
Paralleelselt tee ehitusega toimus ka Pirita kaubanduskeskuse ehitus.
24.juulil 1979.a. pole ikka alustatud tänavavalgustuse ehitust, mistõttu oli takistatud teedeehitus ja haljastustööd. Anti mitmed uued tähtajad: lõpetada kõnniteede ehitus ja anda üle haljastusele 7.sept.1979, lõpetada tänavavalgustus ja liiklusmärkide paigaldus 27.sept.1979, anda tee ekspluatatsiooni 15.oktoobril 1979.aastal.
       Pirita tee sai lõplikult valmis vahetult enne 1980.a. olümpiamängude purjeregatti.


EsileheleVäina tee / Park / Sadamakai / Raamatukogu / Kool / Pood 
 Arhitektuur / Ranna tee / Lasteaed / Sõerde maja / Koostajad